SULGE
Viimsi Rannarahva Muuseumi teadusjuht Maivi Kärginen-Kivi on Viimsiga seotud mitme põlvkonna kaudu.
Tekst: Helen Saluveer
Fotod: Maivi Kärginen-Kivi, Kristi Heil
Viimsi on paik, kus meri on alati lähedal ja ajalugu justkui igapäevaelus olemas. Selle loo mõistmiseks tasub kuulata inimesi, kes on siin üles kasvanud ning kelle tööks on kohalikku pärandit talletada. Üks neist on Viimsi Rannarahva Muuseumi teadusjuht Maivi Kärginen-Kivi.
Elu mere ääres
„Viimsis olen elanud kogu elu, sest juba mu vanavanemad kolisid siia elama,“ sõnab Maivi sissejuhatuseks. „Kindlasti on mere kõrval kasvamine mind väga tugevalt mõjutanud, sest ligipääs loodusele on siin alati väga lihtne olnud.“ Just meri ja loodus ongi need, mis Viimsis jätkuvalt võluvad. „Viimsi juures inspireerivad tegelikult mõlemad – nii ajalugu kui ka loodus,“ räägib naine. Lapsepõlve mälestused on seotud rannaga ja inimestega, kelle elu oli merega lahutamatult seotud. „Kui üles kasvasin, siis nägin veel vanu rannakalureid väikese paadiga merel käimas ja rannanaisi võrku parandamas. Ajalugu oli täitsa elus.“
Väikesest maakohast linnaks
Viimsi on viimastel kümnenditel teinud läbi kiire arengu. „Viimsis on muutunud päris palju ja eks see elanike arvu mitmekordistumine ja sellega kaasnev ehitustegevus on asjad, mis kõige rohkem silma torkavad,“ ütleb ta. Võrdlus on kõnekas: „Minu lapsepõlve Viimsiga võrreldes elab praegu siin rohkem kui 10 000 inimest rohkem kui tollal.“ Nii on Maivi olnud tunnistajaks muutusele, kus vaiksest maakohast saab ajapikku linn, nii selle plusside kui ka miinustega. Samas on midagi jäänud alati samaks. „Kuigi kalda peal asjad muutuvad, siis meri loksub ikka omasoodu vastu poolsaare rannakive.“
Viimsi eripära peitubki tema sõnul kahe maailma kohtumises. „Viimsis saavad kokku traditsiooniline kalurikülade ühiskond ja moodne linnakultuur, mis on üle lahe Tallinna poolt läbi ajaloo vaikselt siiapoole tulnud.“ Ometi on siin alati olnud inimesi, kes eelistavad linna asemel kodutalu ja rahulikumat elu. „Järelikult on siinne elukeskkond alati olnud selline, et inimesed tahavad paigale jääda ja siia tagasi tulla,“ leiab naine.
Lood, mis hoiavad minevikku elus
Huvi ajaloo vastu tekkis nüüdsel muuseumi teadusjuhil varakult. „Ajalugu on mind huvitanud lapsest saadik – veetsin palju aega koos oma vanaema ja vanaisaga ning kuulasin jutte kunagisest eluolust,“ meenutab ta. Vanavanemad olid pärit rannakülast ning nende meenutused äratasid huvi mineviku vastu. Lapsepõlve lugemislaual olid ka müüdid ja legendid. „Juba neljaaastasena meeldisid mulle Vana-Kreeka muistendid ja legendid, mida vanemad mulle õhtujutuks lugesid.“ Hiljem oli tee selge: „Teadsin juba põhikoolis, et tahan minna ülikooli ajalugu õppima.“
Kohalik ajalugu pakub Maivile tänaseni hulgaliselt põnevaid lugusid. Kaks neist on eriti meelde jäänud. „Minu enda lemmiklood kohalikust ajaloost on esiteks lugu rannaküla neiust, kes kohaliku mõisniku poja lähenemiskatsed tagasi tõrjus, ligitikkujale kere peale andis ja seejärel paadiga Soome põgenes,“ räägib ta. „Teine lemmiklugu on palju tänapäevasem – see, kuidas Kirovi kalurikolhoosi ajal kalatööstuse jääkidest hakati šampooni valmistama.“ Need lood räägivad nii rannarahva visadusest kui ka nutikusest. „Esimene lugu näitab rannanaiste kangust ja teine seda, kuidas nutikuse abil kasutati otstarbekalt ära kogu olemasolev ressurss.“
„Minu soov Viimsi tuleviku ja pärandi hoidmiseks on, et inimesed väärtustaksid ja talletaksid ka iseenda ning oma pere lugu. Muuseumitöötajad ei suuda kunagi kõikide inimeste lugusid ja esemeid kokku korjata, aga igaüks saab kirja panna kas iseenda või oma esivanemate elulugusid ja mälestusi,“ soovitab Maivi. Ja nii elab Viimsi ajalugu edasi inimeste kaudu, mis annavad paigale tähenduse.
Muuseum kui kogukonna süda
Viimsi Rannarahva Muuseumis töötamine tähendab Maivi jaoks väga mitmekülgset tööd. „Kuigi igapäevaselt tegelen eelkõige ajaloo uurimisega, siis erinevaid tööülesandeid on väga palju – alates giidituuride läbiviimisest ja artiklite kirjutamisest ning lõpetades ahju kütmise ja lastele lammaste näitamisega,“ kirjeldab ta enda tööpäevi. „Igav ei ole veel kordagi hakanud.“
Muuseumi roll tänapäeva Viimsis on palju laiem kui lihtsalt eksponaatide hoidmine. „Kõige väärtuslikum on kindlasti ajaloo juurde kogumine ja talletamine, mis ei ole väärtuslik mitte ainult hetkes, vaid ka tulevastele uurijatele.“ Samas on muuseumil oluline roll ka kogukonna elus. Muuseum tutvustab ajalugu lastele rahvakultuuri- ja haridusprogrammide kaudu ning on kujunenud oluliseks kohtumispaigaks. „Nii Rannarahva Muuseumist kui ka Viimsi Vabaõhumuuseumist on saanud olulised osad kohalikust praegusest seltsielust – ainuüksi muinastulede öö toob kokku märkimisväärselt suure hulga rahvast.“ Muuseum aitab hoida elus ka seda Viimsit, mis kiirete muutuste keskel võib muidu märkamatult kaduma minna.
Sündmusterohke muuseumiaasta 2026
Ka tänavune aasta toob muuseumisse palju üritusi ja näitusi. 9. mail toimub Viimsi Vabaõhumuuseumis jutuvestmisfestival Ööbikuööd, mis pakub muusikat, reisilugusid ja arutelusid rahvapärimuse teemal. Kevadel ootab külastajaid ka iga-aastane Muuseumiöö 16. mail.
Suve suurim sündmus on aga 11. juulil toimuv Rannarahva Festival. „Lisaks tavapärasele festivalimelule toimub siis ühtlasi Rannalaulikute näituse avamine,“ tutvustab teadusjuht. Näitus tutvustab nii kohalikke rahvamuusikuid kui ka rannarahva muusikakultuuri laiemalt.
Sügisel jätkatakse Kirovi kalurikolhoosi teemadega – tulemas on näitus tollasest arhitektuurist. Lisaks soovitab Maivi külastajatel astuda läbi iganädalaselt taluturult ning tulla vaatama näitust „Unustatud tööd ja tööriistad“, mis on muuseumis avatud sügiseni.
Inimeste mälestuste ja lugude ning muuseumisse talletatud eksponaatide kaudu püsivad rannarahva lood elavana ning annavad paigale tähenduse.
Kohtusime Maivi ja tema hea kolleegi, Rannarahva Muuseumi turundus- ja kommunikatsioonijuhi Loreley Reimiga märtsikuu lõpus Kuulsaali lounge’is.
